— Партии Свободная Эстония

Lugedes Vaba Eesti Erakonna programmi, võiks esimese hooga küsida,: «Kui loll peab inimene olema, et midagi sellist mitte tahta ja taodelda?» Teine stampküsimus on: „Aga see on ju täielik utoopia? Uskumatu populism?» Sest isegi «tavaline inimene», olgu too siis usu- või (loodus)teadushull, aimab, «et siin on mingi konks»… oskamata seda vbl sõnastada.Aga «konks» on väga lihtne ja selleks on küsimus: Millist teadlikkust peab omama see Avangard, kes sellist ühiskonda tahab rajada? Ja kui suur peab olema selle «kriitiline mass» ühiskonnas?

See võib olla võtmeküsimus. VEE programmist leiame selles plaanis järgmist: «Vaba inimese kompassiks on südametunnistus, empaatia ja läbinägemisevõime ning ta on võtnud vastutuse oma elu eest täielikult enda kanda, süüdistamata teisi inimesi või olusid. Vaba inimene loob südametunnistuse alusel koostöös kõigi teiste hingestatud olenditega, arvestades säästlikke ja loodust hoidvaid meetodeid, austades ja väärtustades teisi hingelisi olendeid. Tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehakse.»

Et saada selgemat pilti, lisame veel ka selle lõigu:
„Vaba Eesti (protesti)Erakond on vabade suveräänsete inimeste ühendus. Ühenduse eesmärk on lõpetada senine erakondlik poliitiline juhtimine ja anda Eestimaa juhtimine üle Eestimaa kodanikele. Vaba inimene ei pea end allutama ühelegi tema vabadust, tervist ja õiglust piiravatele süsteemile, ühelegi institutsioonile, ühelegi ideoloogiale.”

Kõlab anarhistlikult?

Meenub Mahatma Gandhi unistus koloniaaalikkest vabanenud India ühiskonnast kui „valgustunud anarhismist” (lootes hindude väidetavale sügavale religioossusele) ja tema poolt tollal austatud V. I. Lenini määratlus Riigist kui (valitseva klassi) sunniaparaadist. Mis hilisemates heaoluühiskondades enne globaliseerumist (mis nood hävitas) hakkas justkui „hajuma” — postmodernse Riigi muundudes pigem „peibutavaks”. Võimalik et seoses massmeedia mõju tormilise kasvuga. Paralleelina meenub Marxi hinnang Venele kui sobivaimale paigale Kommuunide Võimu teostamiseks – tänu sealse ühiskonna sügavale kogukondlikkusele külades (tänase Vene üllatades meid väietava Veeda-pärimuse süvauuringutega).

Täna on need määratlused muidugi juba kõik liiga ebamäärased, kuivõrd (teaduslik) arengupsühholoogia on juba viimase rohkem kui saja aastaga (kui pidada selle „vanaisaks” William James`i tema „Religioosse kogemuse paljunäolisusega” mäletamisi 1902) kujundanud hoopis uue teoreetilise ja kogemusliku ruumi iseenda ja sootsiumi mõistmiseks. Kust leiame küllap ka täpsema vastuse minu poolt esitatud küsimusele, „millised kaadrid (siis ikkagi ) otsustavad kõik”? Venes nt loodeti „Kommunismiehitaja moraalikoodeksile” ja selle vaimus loodud oktoobrilaste ja komnoorte organisatsioonidele. Nagu kristluses Kümnele Käsule, joogas yamale/niyamala, budaluses Kaheksaosalisele Teele jne. Lihtsalt religioonid, mida nõukogude sotsialism taunis, pakkusid sellele toeks ka Traditsiooni Tarkust individuaalse enesearengu vallas.

Ka kaasajal kristluse välja vahetanud postmodernne „lunastususk” New Age sisaldab kõrvuti suht pealispindse „positiive mõtlemisega” ka teadlikumaid arengupsühholoogilisi finesse, isegi kui need on muutunud spirituaalse massikultuuri stampideks nagu nt „vastutuse võtmine”, „igaüks l oob ise oma maailma”, „me kõik oleme Jumalad” jms, ilma et sel puuduks tege(vus)lik kate. Samas on transpersonaalne psühholoogia avastanud, et just postmoderni „relativistliku pluralismi” pinnalt saavad sündida järgmised teadlikkuse meemid – holistlik, integraalne jt. Don Becki ja Chris Cowani Spiraaldünaamika Mudel (1994) pakkus tollaseks täiskasvanud inimkonna „koosseisuks” järgmisi proportsioone: ratsionaal-loogiline, (loodus)teaduslik meem – ligi 50%; müütiline (religioosne) meem – ligi 40%; postmodernne meem – ligi 10% (sh USAs ja Euroopas kuni 20-25%); holistlik meem ligi 1%; integraalne meem – ligi 0,1% täiskasvanud elanikkonnast. Ka madalamad meemid (arhailine, maagiline jt) hõlmasid alla 1%.

Kui me nüüd räägime nt „vastutavast inimesest” teadlikumalt, kes ei projitseeri oma Varju enam teistele, siis on tegu nt „tervikliku egoga” kui Persoona ja Varju ühendusega – mille saavutamist Carl Jung nimetab „sellitööks”. Koostöö „hingestatud olenditega” viitab inimestele, kel on (taastunud) Hinge-side, mis aga on võimalik alles transpersonaalsel tasandil. Südametunnistus ja sellega seotud empaatia viitab tetud ühtsusteadvusele, eeskätt sama teadlikkusetasandi adeptidega — levides Kaastunde ja Missioonina ka vähemteadlikele ühiskonnakihtidele. „Läbinägelikkus”…? — Võiks öelda, et taastatud Hinge-side, võimaldabki „läbistada persoonaalse tasandi loore” (sh sotsiaalseid manipulatsioone), eristades mh selgelt Head ja Kurja.

Kui me küsime, kes on „Vaba Inimene” filoosoofilis-metafüüsiliselt ja süvapsühholoogiliselt, siis on ta kahtlemata piisavalt Läbistava Tarkusega (prajna), kelle identiteet on juba pigem Puhtas Teadvuses („Jumalas”) kui sellest emaneeruvates Vormides, millega samastumine sünnitab Kannatust…

Ma usun, et üks Vaba Eesti Programmi põhiimpulsse on olnud postmodernne vaimsus — New Age, liikunud oma suhtelisest pealispindsusest teadliku arengu poole nt läbi Mindfulness-kultuuri. Sellega on kaasnenud esmalt ehedus, autentsus alul oma tunnetes, siis juba ka loovates mõtetes, suundudes eneslikult „tervikliku dialoogilise koos edasi mõtlemise” poole. Võtmesõnaks on siin mu jaoks Dialoog ja sellest sündiv sünergia nö „ennastunustava” Puhta (Koos)Mõtlemise tasandil. Kus me ei liigu mitte enam pelgalt ratsionaal-loogilises, mentaalses kui (juba) Teadaolevas, vaid tungime Loova Mõistusega ikka ja uuesti Tundmatusse, tuues sealt Teadvuse valgusse üha uusi Aardeid kui Lahendusi sotsiaalseks disainiks.

Ma ei tea hetkel teist erakonda, kes oleks seadnud endale nii „spirituaalseid” eesmärke koos nende teostumise heiastumisega sotsiaalses tegelikkuses, kusjuures see ei pruugigi enam olla „populism”, vaid omada avarduvat „katet” uute kõrgemate meemide (holistliku, integraalse) levides kaasaja Eesti ühiskonnas otse keset tänaseid „sõjakoledusi”. Lähiajaloost meenuvad OSHO järgijate Teaduslik-Revolutsiooniline Partei Itaalias ja Maharishi Mahesh Yogi järgijate Loodusseaduse Parteid mitmetes riikides, sh Soomes. Lisame siia ka üksvahe lahvatanud Sotsiaalfoorumid ja seejärel Occupy-liikumised, mis hääbusid või „peibutati”/„lämmatati”aga niisama ootamatult, kui tekkisidki (mille kahvatumaks järelkajaks Eestis oli meie Jääkeldriga lõppenud Lugu).

Vbl olid need rahvaliikumised alles „liiga” emotsionaalsed või „liiga” ratsionaal-loogilised, mõnikord isegi saientistlikud (nagu mu jaoks paiguti nt Elurikkuse Erakond). Üks asi on, kui poliitika muutub „spirituaalsemaks” teadlikkuse kasvu mõttes, teine asi, kui see muutub omamoodi „ususektiks”, mandudes oma (karismaatiliste) Liidrire kiiluvees.

Dialoogiline Erakond on selles mõttes midagi täiesti uut – siin pole neid, kes „teavad” ja neid, „kes ei tea” — vaid kõigil on võimalus selles sokraatilises ruumis alatasa „teada saada”. Samas kütkestab sellist mõtlemist ka Terviklikkus, integraalsus kenwilberlikus mõttes: loov mõtlemine ja tegutsemine kõigis Neljas Kvadrandis, ületades New Age`i algse „hedonistliku solipsismi” ja teostudes — nii individuaalses kui ka kollektiivses, nii „seesmises” kui ka „välises” plaanis. Meenub protestantlik teoloog Harwey Cox oma tollal nii uudsena kõlanud lausungiga: „Maailma suudab päästa vaid müstiku ja revolutsionääri sulam!” Mis ühendab individuaalset seesmist ja kollektiivset välist kvadranti. Täna peaks sellele lisanduma veel kollektiivne seesmine – kultuur kui meie seesmine ühisväärtuste kogum — kultuursus, eruditsioon; ja nö väline eeskuju tervikliku karismaga.

Peeter Liiv